Hispaanias tööle

Olen tagasi! Ehk on keegi, kes mõtleb, et kuhu ma jäänud olin, aga aus vastus on, et teatud põhjustel eelistasin oma bloginurka kinnisena hoida, et vältida teatud isikute minu iga sammu kommenteerimist ja arutamist.  Kuigi kirjutan anonüümselt on ilmselt tuttavatel inimestel üsna kerge aru saada, kellega on tegu, kui siia lehele juhuslikult sattuma peaks. See selleks. Mul on nii palju teemasid, millest kirjutada nii et alustan lihtsalt kuskilt.

Esiteks, hoolimata mu endale antud lubadusele mitte kunagi enam teenindajana töötada, olen ma nüüd camarera ehk ettekandja. Kuna ma lihtsalt ei tahtnud enam ainult kodust töötada ja ausalt öeldes ka raha võiks ju alati rohkem olla, leidsin endale siin tööd. Töö leidmine oli kordades lihtsam kui ma arvasin. Kuigi keskmine töötuse määr on Hispaanias hetkel 16,74% ei ole Costa Blancal toitlustusettevõttes tööd leida eriline kunst kui vähemalt inglise või hispaania keelt valdad. Kuna ma tegelikult polnud ka 100% kindel, kas ma üldse tahan tööd leida või kas see üldse reaalne on ainult inglise keele baasil tööd saada, siis ma aktiivselt sellega ei tegelenud, postitasin vaid lühikese enesekirjelduse kohalikku facebooki gruppi ja pakkumisi hakkas piltlikult öeldes uksest ja aknast sisse lendama. Valituks osutus üks briti restoran 18km-i kaugusel kodust, kuid kuhu on jube mugav autoga sõita, sest linnas seiklema ei pea, vaid libistad lõdvalt mööda maanteed 15 minutiga kohale. Ma ei saaks olla rohkem rahul valituks osutud restoraniga. Restoranis pakutavad toidud on imelised ja sealne teenindus hoopis midagi muud kui tüüpilises Hispaania toidukohas. Sealsed töötajad ja püsikliendid on lühikese ajaga omaks saanud ja hispaania keel hakkab ka vaikselt suhu tulema. Ka inglise keele on kõvasti paranenud, sest kuigi ma kirjutan, loen ja saan suurepäraselt aru inglise keelest, on rääkimine minust alati pabinat tekitanud. Nüüdseks on igasugune hirm rääkimise ees kadunud ja keeruline on õhtuti end inglise keelest välja lülitada. Isegi mõtted kipuvad inglisekeelseks minema rääkimata mu geniaalsetest lausetest oma kallile kaasale. Stiilinäide: “See on mu lemmiksärk in the world”.

Ma võin kohe ausalt ära öelda, et mulle meeldib siin ettekandjana töötada. See on hoopis midagi muud kui Eestis. Kui Eestis suhtutakse ettekandjatesse pigem kui inimestesse, kes millegi muuga hakkama ei saa, siis siin on kõik ametid ühtemoodi hinnatud. Ei ole vahet, kas sa oled koristaja, ettekandja, torumees või advokaat. Oluline on, et sa oleksid õnnelik. Keegi ei suhtu sinusse paremini või halvemini Sinu ameti pärast. Kusjuures tundub, et ka kõige vanem amet maailmas on siin hinnas. Tööle sõites on iga päev mõni isend end ringteede äärde sättinud ja ootab, et mõni meesisend kinni peataks ja kaks kümpi viskaks. Igaksjuhuks lisan, et kuigi ma võin ettekandjana töötada, siis prostituudiks hakkamise olen enda jaoks igavesti välistanud.

Miks on siin siis parem olla ettekandja kui Eestis?

Rõhutan igaksjuhuks, et minu kogemused Eestis piirnevad kahe asutusega ja oma emalt kuulduga ja siin ainult ühe restoraniga.

Alustuseks, õhkkond ja hierarhia on siin hoopis teine. Siin on kõik omavahel sõbrad ja kuigi restoranil on omanik ja juhataja, ei tähenda see seda, et nad istuksid kontoris, jagaksid käske ja kritiseeriks iga su viga. Omanikul oli üleeile 5 aasta jooksul esimene vaba päev (peale iganädalast esmaspäevast puhkepäeva kui restoran kinni on) ja ta teeb absoluutselt kõike, mida vaja teha on. Enamuse ajast on ta köögis peakokk, kuid vajadusel teenindab, koristab, segab kokteile jne. Rääkimata siis paberitööst või tellimuste tegemisest.

Restorani juhataja on ilmselt üks toredamaid inimesi, keda ma tean, kes vajadusel osutab, mida teed valesti, kuid enamuse ajast kiidab sind ja motiveerib veel paremini töötama. Samuti ei väsi ta tegemast komplimente su soengu või meigi või ilusate riiete kohta.

Ka kõik ülejäänud kaastöötajad on viisakad ja sõbralikud ja ei võta isiklikuks eesmärgiks halvustada igast su liigutust, kui midagi valesti teed. Samuti ei ole ma kohanud sellist kaastöötajate bitchimist, mis vähemalt Eestis töötades paljudel tavaks oli võetud (või siis ma ei ole lihtsalt ringis sees, aga vaevalt :D).

Kliendid! Ma olen kokku puutunud ainult ühe Hispaanlasega, kes nurises, et ma tema keelest väga hästi aru ei saanud ja ta soovis teist teenindajat. Üldiselt on kliendid lahked ja mõistvad ning keegi pole vingunud ei teeninduse ega toidu üle. Ka siis kui suutsin ühele laulale terve coca cola peale kallata ja ma sada korda ette ja taha vabandasin, võeti asja pigem naljaga ja ei mindud endast välja. Isegi allahindlust ei küsitud 😀 ja tipi sain ikka. Kui meenutada aega, kui töötasin kinos, siis oma teisel tööpäeval, kus ma ilmselgelt veel kõige professionaalsem töötaja kassas ei olnud, sain pidevalt külastajate põlglike pilkude osaliseks, sest ma ei olnud võimeline vastama nende 100-le erinevale küsimusele või serveerima coca 20 sekundiga. Kaasa ei aidanud ka kino teenindusjuhi suhtumine, kes on siiamaani minu jaoks kõige ebameeldivam inimene maailmas. Tal oli kombeks end jumalaks pidada, sest ta oli kuidagiviisi koristajaks teenindusjuhi ametini jõudnud.

Igatahes, on kõik siin restoranis töötades väga hästi läinud ja sujunud ning restorani omanik ja juhataja ei väsi mind ära kiitmast. Juba augustis, kui juhataja on puhkusel, pean ise tema ülesanded endale võtma. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma sellega hakkama peaks saama arvestades, et praeguseks olen ma seal töötanud ainult 3 nädalat. Aga juhataja arvates ei ole teist paremat kandidaati.

Ma olen siin ettekandjana töötades õnnelikum kui eales Eestis kontoris. Muidugi ei jää ka siin ettekandja amet mu laeks, sest endiselt on plaan panna kaasaga püsti ehitusfirma ja siin ülikoolis jätkata. Hetkel on ehitusfirma loomine siin lihtsalt nii kohutavalt keeruline, et ei hakka oma närvirakke ja niigi kõhnukest rahakotti vaevama. Kuigi ehitusvaldkonnas on mu kallis kaasa ikka täielik staar ja tema tegemised minu kaasabil juba mitu kuud ette broneeritud. Tegutseb ta siis hetkel Eesti mõistes FIEna, millel on kusjuures väga soodsad maksutingimused võrreldes Eestiga. Tulevikus on aga kindlasti vaja töölisi palgata ja asi suuremalt ette võtta.

Ühesõnaga olen õnnelik, minule Hispaania sobib ja Eestisse tagasi pöördumisest näen ainult õudusunenägusid. Muidugi igatsen oma Eesti sõpru ja perekonda, kuid õnneks on soojal maal elamisel ka suur pluss, et enamasti soovivad kõik sulle külla tulla. Mingi hetk pean Eestist ka ise läbi hüppama, et mingid sabad korda ajada, mis Eestis veel korda ajamata jäid, kuid külastus saab olema ilmselt ainult nädalane ja siis tagasi oma koju. Siin nüüd minu kodu ongi. Ma armastan seda kohta ja ma armastan oma La Matal asuvat korterit. Hetkel elame küll üürikas, kuid juba vaatama renoveerimata odavaid kortereid lähiümbruses, mis võiksid meile potensiaalseks esimeseks päris oma koduks siin Costa Blancal olla.

Stay tuned

Siberi Rahaboss

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s