9 märki, et su suhe on hukule määratud ehk aitäh Printsess tunnustuse eest ja siit saate lugeda romaani

Printsess pühendas terve blogipostituse paarile kommentaarile, mis Jane blogipostituse alla jätsin. Esiteks tahan öelda, et aitäh Sulle! Nii tore, kui keegi niimoodi kaasa mõtleb ja tunnustust avaldab. Teiseks tahan öelda, et meil on Printsessiga vist suhteliselt sarnane mõttemaailm (vähemalt mis puudutab suhteid) ja sarnased kogemused. Kuna ka keegi teine vastas mu kommentaarile, et ma inspireerisin (vist?) teda, siis mõtlesin, et ma võin juba pikemalt ka oma arvamuse igasuguste suhete kohapealt kirja panna. Tahtsin kirjutada, et rõhutan, et tegemist on minu enda arvamusega ja minu enda kogemustega, mis ei tähenda, et kõikidel teistel, kes teisiti mõtlevad, pole õigus, aga samas ma olen tegelikult üsna kindel, et mul on õigus :D. Inimesed on üsna sarnased ja õnn peitub üldiselt ikkagi üsna lihtsatest ja sarnastes asjades, kui välja arvata mõned erandid igasuguste oma kiiksude ja sadomasode ja jumal teab millega veel. 😀

Alustuseks veel, et minul on elu jooksul olnud 3 armastust. Kuna olen nüüd nii endale süvaanalüüsi teinud ja ka sõbrannade/sõprade/eluarmastusega pikalt laialt arutanud igasuguseid armastuse teemasid, siis olen jõudnud järeldusele, et esimesed 2 armastust ei olnud, vaid pigem lihtsalt sügavam kiindumus ja suutmatus lahti lasta.

Esimesest armastusest ei ole üldse eriti mõtet pikalt rääkida, sest see oli rohkem selline “olen 16 ja kaotasin oma süütuse talle ja omg ma nüüd nii armastan teda ja teeme tulevikus palju beebisid” mis siis, et ta tegelikult ainult purjus peaga minust välja tegi ja minul seepeale iga kord tahtis süda rinnust välja hüpata. Õnneks see jant kestis ainult 2 aastat kuskil :D. Tasub mainimist, et pidasin teda maailma lahedamaks inimeseks, sest tal oli palju sõpru ja ta käis praktiliselt iga päev Rüütli tänavas Laua Viina joomas. Mitte et ma ise samasugune tollal ajal poleks olnud. Huh, ma ei tea, kuidas ma nüüd nii normaalne inimene olen :D.

NÜÜD, jõuame põhilise teemani- selle esimese pärispäris suhteni ja tagasi vaadates kõige depressiivsema ja masendavama 3 aasta ja 4 kuuni. Siit alates tahaks nüüd välja tuua, kõik, mis ma valesti tegin ja mis ma valesti mõtlesin. Väike sissejuhatus ka, et suhte esimesed kuu aega olid meil täitsa viisakad, nagu päris normaalne suhe juba, aga ühe kuuga olekski võinud asi piirneda. Sellest ajast peale me läksime lugematu arv kordi lahku, mina olin vahepeal 3 nädalat “suhtes” teise inimesega, tema magas mu tollase ühe parima sõbrannaga, kolisime 2 korda kokku ja lahku, mõtlesime, et lapse saamine võiks meie suhte päästa (jumal tänatud, et asi lapse meisterdamiseni ei jõudnud), nii minul kui temal oli mitmeid muid kiindumusi jne, AGA üks asi ühendas meid – me mõlemad väitsime terve see aeg üksteisele tõsikindlusega, et me oleme kokku loodud, raskused teevad meid tugevaks, meil on ju ka õnnelike aegu ja kui väga me üksteist “armastame”. Kas kõlab nagu tervislik suhe? I don’t think so. 

Toon nüüd nii endale kui teistele õpetussõnadeks välja, mis on ohumärgid suhtes ja tasuks mõelda, et võibolla see inimene minu kõrval ei ole ikka õige.  Otseloomulikult arvasin mina tol ajal, et kõik teised on lollid ja ma ise olen kõige targem. JAH, nii sõbrannad kui ema ikka vahel mainisid mulle, et kuule, et äkki ta ikka ei ole õige inimene sulle, sest noh… See viis ainult selleni, et mingi hetk ma isegi ei tahtnud enam oma lähedastele öelda, et me taaskord koos oleme. 😀 Lisaks muidugi mõte, et aga äkki just MEIE oleme erilised ja et just MEIL asi töötab nii. Well, it didn’t :D.

*Me tülitsesime praktiliselt igal hommikul. Ma ärkasin üles ja ma juba tundsin, kuidas ta mind närvi ajab. Ma vihkasin hommikuid. Praegu ma ei vihka hommikuid, otse vastupidi. Ühesõnaga, kui inimene sind juba hommikul närvi ajab, siis miks kuradi pärast sa ikka tema kõrval magama tahad jääda iga öö.

* Eriti alguse poole kaebasin ma pidevalt oma sõpradele, sõbrannadele, emale, kuidas me tülitseme, kuidas ta ühte või teist asja valesti teeb/mõtleb. Suhte lõpupoole ma enam ei kaevanud, sest teadsin, et vastuseks on ainult, et “kle jäta see mees ometigi maha”

* Mind häirisid tema juures väga paljud asjad. Küll ta ei teinud piisavalt trenni, siis ta sõi liiga palju magusat, mängis liiga palju arvutimänge, vaatas liiga palju sarju, küll oli liiga palju tööl, siis oli liiga vähe tööl. Muidugi ka igasugused kodused pisiasjad nagu küll jättis ta nõud kraanikaussi, siis sokid põrandale vedelema, oma riided laiali ja voodit ei teinud ära. Minu jaoks ei pingutanud ta kunagi piisavalt. Ma leidsin temas pidevalt vigu ja ma ei suutnud nendega leppida. See viis nääklemiseni ja irisemiseni. Ma kohutavalt palju lihtsalt olingi üks vastik näägutav naine ja arvasin, et äkki ma kuidagi suudan teda oma näägutamisega paremaks muuta. Ilmselgelt ei jõua niimoodi mitte kuhugile ja siit ka juba ammu tuntud tõde, et ära ole inimesega koos, kui sa teda pidevalt muuta üritad.

*Kiindumused! Kuigi ma seda eitasin, teadsin ma alateadvuses alati, et eksisteerivad ka minu jaoks sobivamad mehed. Seetõttu ilmselt kiindusin ma päris mitmesse inimesse selle aja jooksul ja ega temagi patust puhas ei olnud. Suhtlesin paljude teiste meessoost isikutega väites, et nad on lihtsalt sõbrad, kuigi tundsin võibolla mõne vastu ehk enamatki. Sama tegi ka tema. Kuna ma juba oma loomult väga armukade ei olnud, siis otseselt minul selle vastu väga midagi ei olnudki, kuid nina alla oli talle seda ikka hea heita. Tema vastupidiselt minule oli aga väga ebakindel ja armukade inimene ja ega ma ei saagi seda ju tegelikult pahaks panna, sest tal oli kogu aeg õigus.

* Me käisime väga harva koos väljas ühise sõpruskonnaga. Mulle meeldis ilma temata väljas käia palju rohkem, mis taaskord oli üks tülide allikas. Ma hea meelega läksin sõbrannadega välja, jõin ennast täis ja jätsin kodused mured koju. Kui me ka koos välja läksime, lõppes see tavaliselt taaskord oh üllatust – tüliga :D. Liigne alkohol pani meid veel rohkem välja ütlema asju, mida me tavaliselt enda teada hoidsime.

* Me nimetasime üksteist vahel ikka väga koledate nimedega ja saatsime kõikvõimalikesse kohtadesse. Kas sa kujutad ette, et sa ütled oma armastatule, et kuule mine õige v*ttu! Jah, meie seda tegime.

* Ma ei saanud absoluutselt aru ta naljadest. Minu jaoks jäigi tema huumorisoon mulle mõistatuseks ja väga harva suutis ta mind oma naljadega päriselt naerma ajada. Ega talle ka minu naljad ei sobinud, nii et nalja tehes jäime me tavaliselt lolli näoga üksteisele otsa vahtima.

* Minu jaoks olid sõbrad tihtipeale olulisemad kui tema ja hea meelega kasutasin võimalust sõbrannadega ühiselt aega veeta, kui tegelikult oleks pidanud selle aja ehk talle reserveerima.

* Ma ei suutnud alateadvuses ette kujutada, et terve elu temaga koos olen. Abielluda ma temaga igatahes ei tahtnud. Ma arvasin, et ma ei abiellugi mitte kunagi mitte kellegagi. Siiski üritasin endale selgeks teha, et tema on see õige ja paratamatult oleme siis ju terve elu koos.

Ilmselt mõtlete neid punkte lugedes, et miks me üldse siis koos olime kunagi? Ja veel nii kaua? Vot seda olen ma ise üritanud ka välja selgitada ja proovin ka teile seletada.

Mina olin 18-aastane kui me kohtusime. Tema 5 aastat vanem ehk 23. Kuigi temas oli palju minu jaoks häirivaid külgi, oli tal ka hunnik häid omadusi ja need head omadused tulid õnnelikul ajal väga hästi välja. Ka temale meeldisid minu head küljed, kui ma parajasti vastik irisev näägutav naine polnud. Mis mind tema juures võlus oli suurepärane rääkimis- ja kirjaoskus. Ma ei tea, mis temast praegu saanud on, kuid ta võiks väga vabalt kirjanik olla. Samuti oli ta intelligentne, küllaltki hea välimusega, hea töö peal ja ta võis tunde ja tunde rääkida, kui imeline inimene ma olen. Samuti oli ta viisakas ja avaldas inimestele üldiselt väga head esmamuljet. Tal oli üks eriline oskus veel – inimestega manipuleerimine. Minul on jälle üks väga halb omadus –  ma olen väga kergesti ärakasutatav ja manipuleeritav. Ma ei solvu kunagi pikaks ajaks ja ülekõige vihkan ma end millestki süüdi tunda. Ta suutis väga paljudes asjades mind süüdi tundma panna – isegi minu parima sõbrannaga magamises olin ma tema meelest lõppude lõpuks ise süüdi.

Korduvalt ja korduvalt tahtsin ma temast jäädavalt lahku minna, kuid tema seda ei tahtnud. Kui ma ütlesin, et ma enam ei jaksa, oli tal 20 põhjust, miks me peaksime edasi proovima. Ta pani mind uskuma, et see on normaalne. Kõik suhted on sellised ja lihtsad suhted ei olegi mitte midagi väärt. Kui lahkuminekuks oli initsiatiiv tema poolt, siis pani ta mind lausa anuma, et ta tagasi tuleks. Ikka ja jälle leidsin ma omas peas põhjuseid, miks me sobime. Jah, kui ta oli heas tujus ja mina heas tujus, siis oli ju täitsa tore koos olla – käisime kinos, jalutamas, söömas, tegime kodus süüa ja vaatasime koos filmi nagu iga teine paar. Samuti oli peale suurt tüli ju jälle hea ja rahulik mõneks ajaks olla. Küll me siis poputasime ja nunnutasime teineteist ja vandusime igavest truudust. Mõtlesime, et oleme koos tulnud läbi tule ja vee ja saab ainult paremaks minna. Kuniks ma jälle õhtul patja nutsin või tema peale kell 4 öösel kortermaja eest karjusin.

Ühesõnaga põhjus, miks meie suhe nii kaualt kestis, oli tema osav manipuleerimisoskus ja minu nõrkus lõplikult lahti öelda. Ma olin nii harjunud sellise eluga, et üldjoontes arvasin, et nii peabki olema, kuigi kuskil tagus mõistuse hääl, et kuule vist ikka päris õige nii ei ole. Kui temaga koos olin, siis oli mul muidugi ka üsna keeruline periood elus – käisin ülikoolis ja tööl ja olin kohutavalt kurnatud kogu aeg. Ma tundsin, et mul ei ole nagunii aega kedagi otsida ja vähemalt oli keegigi kodus ootamas. Kahju ainult, et suurem osa mu kurnatusest tuli tegelikult tema pärast – vähe sellest, et meie tülid venisid vahel varajaste hommikutundideni, olid need ka tihti põhjuseks, miks käe jälle veinipokaali juurde tõstsin.

Ma täpselt ei saagi aru, miks tema üldse nii väga minuga koos olla tahtis. Ta süüdistas mind lugematutes asjades, armukadetses, JÄLITAS ja sõimas. Siis jälle teine kord pidas mind kõige imelisemaks naiseks maamuna peal. Kui minu jaoks oli tema minu esimene pärissuhe, siis tema jaoks olin ma juba mai tea mitmes. Kogemust ja vanust tal igatahes oli. Mul pole õrna aimu, mis on temast praeguseks saanud, sest ta blokeeris mind peale meie suhte lõppu igalt poolt ära. Kuna ma olen kohutavalt uudishimulik inimene, siis ma olen üritanud välja lugeda kuskilt, mida ta teeb, aga privaatsus on tema jaoks alati oluline olnud, nii et vähemalt Internetis ei ole ta kuskil eriti aktiivne. Nii palju tean, et ta töötab endiselt samal kohal ja tal on ka uus naine. Ma väga loodan, et ta on oma vigadest õppinud ja et tal uue naisega on sama hästi läinud kui minul oma mehega. Ma siiralt loodan, et tal läheb hästi. Kuigi meil ei kukkunud mitte midagi välja, ei tähenda, et ta halb inimene oleks.

Aitab armastusest number 2. Aeg on edasi liikuda ELUARMASTUSE juurde. Mida ma oma praeguse kaasa vastu tunnen on sõnadega seletamatu. Mitte kunagi eal ei arvanud ma, et üks inimene saab olla minu jaoks nii oluline, et ma tunnen, et ta ongi minu teine pool, et ta täiustab mind ja teeb minust parema inimese. Mind ei häiri tema juures mitte miski. Ei häiri mind et ta ei tee trenni, sööb palju magusat või jätab sokid vedelema. Ärkan igal hommikul tema kõrval ja võtan ta kaissu ja tunnen head meelt, et ta minu kõrval on. Ma ei halvusta teda mitte kunagi ja tema ei halvusta mind. Me ei nuhi üksteise järelt, sest usaldame üksteist 100%. Juba suhte esimestel päevadel teadsin, et ükspäev ma abiellun temaga ja saan lapsed. Ta on minu jaoks alati olemas ja mina tema jaoks. Ta on mu lemmikinimene ja parim sõber. Temaga aja koos veetmine on mu lemmikmeelelahutus. Ma ei pea pingutama selle nimel, et teda armastada, me ei pea oma suhte nimel pingutama. Ma ei pea temaga mitte midagi erilist, et meie suhet tugevamaks muuta. Õhtul temaga teleka ees vedelemine, söömas käimine, kino ja jalutamine on meie jaoks tavalised, mitte mingi suursündmus. Ükskõik kui väsinud me ka ei oleks – mina töötan 7 päeva nädalas ja tema 7 päeva nädalas – me võtame alati päevast paar tundigi, et lihtsalt üksteisega veeta. Me jutustame palju ja tunneme huvi, kuidas üksteisel päev läks. Kui ma vaatan talle otsa, näen ma kõige ilusamat inimest enda jaoks. Ma ei vahetaks teda ei Robert Downey Juniori kui miljardäri vastu. Me magame alati üksteise kaisus ja kõnnime väljas käest kinni. Ka seltskonnas hoolitsen alati, et ta oleks mu lähedal ja me kasvõi natukene ka füüsiliselt kokku puutuks. Ma tahaks kogu maailmale pidevalt hõisata kui õnnelik ma temaga olen. Ma tunnen tema üle uhkust ja ei jäta kunagi kasutamata võimalust tema kohta midagi head öelda. Ma tahan temaga niipea kui võimalik abielluda ja esimesel soodsal juhusel pere luua. Ma ei nääguta temaga ja tema ei nääguta minuga. Kui meil on erimeelsusi, mida juhtub küll üllatavalt harva, siis me räägime need rahulikult läbi. Ma ei saada teda kunagi mitte kuhugile  ja tema mind ka mitte. Ta teeb alati viisakalt ära kõik, mis ma talt palun ja vastupidi. Ta oskab mind kõige paremini lohutada ja stressi maandada. Kui ta juba meie suhtes 2. kuul ära välismaale läks ja me järgneva poole aasta jooksul ainult mõned korrad nägin, vestlesime me iga päev skypes ja ütlesime kui palju me üksteist igatseme. Mul ei tulnud pähegi kedagi uut otsima minna, missest ta minust 1000+ kilomeetri kaugusel oli ja me alles kohtusime. Ma ei näinud teda mitu kuud järjest, kuid me elasime selle üle. Oleme üldse elanud üle nii rikkuse, kui ka seejärel vaesuse, nii stressi kui haiguse, kuid mitte kunagi ei ole sellised välised tegurid meie omavahelist suhtlust kuidagi halvemuse poole keeranud. Mida halvemini meil väljaspool suhet läks, seda paremini me omavahel läbi saime. Nüüdseks oleme küllaltki viisaka ja stabiilse elu juures tagasi ja ainuke raskus, mis veil veel läbi elamata on, on lapsed, kuid olen kindel, et ka siin ei kaota me kunagi huvi üksteise vastu. Ma ei taha ilma temata elada ja tema ilma minuta. Vot selline on õige armastus. Mitte ühtegi mõistuse tagasoppi mul enam ei ole, mis kuidagi temas kahtleks. Koos oleme olnud üle 2 aasta ja kavatsen jätkata elu lõpuni.

Ma usun, et igaühe jaoks on olemas keegi selline ja kui te kasvõi natukenegi kahtlete, kas teie kõrval olev inimene on teie jaoks õige, siis palun liikuge edasi. Ei ole mõtet ennast piinata ja halvas suhtes olla lihtsalt seepärast, et ei taha lasti lahta või on harjumus või tegelikult on ju temas häid külgi ka. Ma tunnistan, et minul läks lihtsalt, me läksime armastusega nr 2 lahku ja üsna kohe kohtasin ma oma eluarmastust. Ma ei saa garanteerida, et kõigil nii lihtsalt läheb, kuid parem olla üksinda, kui kellegagi, kes sind tegelikult õnnetuks teeb. Ka mina arvasin, et pärast viimast lahkuminekut nr 2-ga olen nüüd vähemalt 5 aastat vallaline, et ennast leida, kuid eluarmastus rabas mind nii kiiresti jalust, et sellised mõtted jäid unustuse ja mul on hea meel, et jäid. Mõttetu ju oleks mingi endale loodud põhimõtte pärast oma eluarmastusest loobuda.

Nii.

Püha jeesus kui pikk see postitus sai. Kui vähemalt üks inimene selle läbi loeb, olen ma rahul.

Adios!

Siberi Rahaboss

 

4 kommentaari “9 märki, et su suhe on hukule määratud ehk aitäh Printsess tunnustuse eest ja siit saate lugeda romaani

  1. Sinu teine suhe.. täpselt nagu minu praegusest suhtest kirjutaksid, ainult selle erinevusega, et meil on ka laps. Oleme korduvalt lahku läinud, aga siiski jälle koos. Kuidas sul õnnestus see suhe lõpuks lõpetada? Mees ei taha mind kuidagi käest lasta ja ma ise olen ka nii harjunud ning kardan üksi jääda, et väga jõuliselt teda ära ei aja ka. Eks ma saan aru, et siin ongi tegelikult asi, ma peaks ise ennast kokku võtma ja konkreetsem olema, aga ei suuda. Ja mõtlen samamoodi, et headel aegadel on ju kõik hästi ja tore ja vähemalt keegi on kõrval, kellega elu rõõme ja muresid jagada.
    Keeruliseks muudab asja muidugi ka see, et meil laps ja edaspidi peame ka kuidagi läbi saama ja suhtlema.

    Meeldib

    1. Tead ma ütlen ausalt, et minu vana suhte ja uue suhte vahele jäi tegelikkuses ainult kuu aega ja see vana suhe jooksis uude põhimõtteliselt sisse. Kuigi mina leidsin oma eluarmastuse ei tahtnud ta esimestel kuudel mind ikkagi rahule jätta nii et ma võin öelda, et kui ma poleks uut inimest leidnud, oleks me suure tõenäosusega koos edasi olnud. Ma lihtsalt ei olnud piisavalt tugev inimene, et lahti lasta ja see oli täielikult minu enda süü. Ilmselt oleks meilgi lõpuks laps tulnud, aga õnneks astus saatus vahele. Minul pani uus inimene nägema, kui ilus saab elu tegelikult olla. Usun, et ka sinu jaoks on keegi selline olemas! Tuleb olla tugev ja lihtsalt vanast lahti lasta ja uus ellu lasta. Lõppkokkuvõttes on see kõige parem.
      PS! Laps ei ole takistuseks, ka minu mehel on lapsed eelmisest abikaasast :).

      Meeldib

  2. Heh, sinu teine suhe on täpselt samasugune nagu minu esimene suhe. Me olime koos veidi üle kahe aasta ja aasta aega sellest suhtest oli täiesti mõttetu jura. Tülid tülide otsa, igale poole saatmised. Samas, kui ei tülitsenud, siis olime maailma kõige suuremad turteltuvid. Selles suhtes hakkasin ka päris tihti veini jooma, et stressi maandada ja temaga rahulikult olla. 😀 See inimene suutis mind endast ikka nii välja viia endast. Ma ei teadnud, et ma nii karjuda suudan kellegi peale ja nii vihane olla ja nutta nii palju. Uhh, mis stessiallikas ikka.
    Õnneks ma suutsin sellest suhtest välja tulla. Üks hommik ärkasin ja ütlesin endale “nüüd aitab”. Oleme kuskil pea 2 aastat lahus olnud ja ma pole varem nii õnnelik olnud kui praegu!
    Olen enda kõrvale leidnud super inimese. Hoopis teise iseloomuga kui oli eelmine mees. 🙂
    Ps: ka mu ex magas ühest mu parima sõbrannaga..:D

    Meeldib

    1. Issand siis täpselt sama ja! Ei tea kas igal inimesel ongi vähemalt ühte sellist suhet vaja, et aru saada, et on olemas ka paremaid 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s