Full survival mode ja elust siin Hispaanias veel

Ma nüüd alustan klassikaliselt, et issand ma pole nii kaua siia jõudnud. Aga see on elu. Hea, et ma pessu ja magamagi jõuan. Ma kohe ei oska elada nii, et ma ei võtaks endale mustmiljon kohustust. Reaalselt ma ei ole mitte kunagi oma täiskasvanuelu jooksul ainult ühte asja teinud. Et käiks ainult tööl või käiks ainult koolis. Alati pean ma leidma endale mingisugused lisakohustused. Ja ütlen ausalt, et hetkel hakkavad igasugused kohustused kergelt öeldes üle pea käima.

Alustuseks muidugi töö restoranis. Kuna siin on suur suvi ja turismihooaeg on käes, tähendab see lisakoormust ja lisatunde töö juures. 50-60 tundi nädalas on uus reaalsus, millega harjuma peab. Samuti üle 30 küündivad soojakraadid ja 13-tunnised vahetused. Kusjuures esimesed sellised vahetused põrgukuumas olid ikka väga vaevalised, aga teatavasti harjub inimene kõigega nii et nüüd olen lihtsalt leppinud, et jooma peab 6 liitrit vett päevas ja ülenisti vettinud riided ja kleepuv olek on uus normaalsus. Ma ei kujuta ette, kuidas mõni inimene vastu peaks, kui ütleme Eesti suvest praegu siia lauspäikese kätte tööle peaks tulema.

Igatahes, et ma ka ikka kodus jumala eest niisama passima ei peaks, on mul õnneks terve hunnik puhkuseavaldusi, puhkusetasu arvestamisi jms raamatupidamuslikku tööd, võlanõudeid, maksuarvestusi jne. Noh selline tavaline lõbus värk.

Üks päev jõudsin siiski aega oma kohustuse arvelt näpistades ka väikesele roadtripile. Tee pealt korjasime veel ühe noore tüdrukust hääletaja peale, kes arvas, et tasulise kiirtee peal oleks jube hea hääletada. Tema liikus Granadasse, meie küll kõvasti lähemale, aga saime ta viia parema teeotsa juurde. Sooda väljuski hoolimata minu vastuväidetest suurte kiirteede ristumiskohas, kus tegelikult isegi peatuda ei või ja jätkas hääletamist. Ütlen kohe ära, et mina ei tahaks elu sees kuskil kiirteel üksinda passida ja hääletada.

Igatahes esialgne plaan oli käia u 100 kilomeetri kaugusel asuvas Bateria de Castillitos, kus peaks kindluseid ja kahureid nägema, aga kuna sinna viis ülikitsas mägitee ja mina ja ekstreemsused ei ole just kõige suuremad sõbrad, pöördusime kaasa pettumuseks tagasi sealt, kus veel võimalus oli. Nii kusik olengi. Samas käisime lähedal asuvas La Azohia külas/linnas, kus saime ikka kalju peal ära käidud ja kuhugile iidsesse torni ronitud, kust avanes maaliline vaade La Azohia peale. Sealsamas oli ka väike rand, mis ei olnud ülerahvastatud nagu rannad meie piirkonnas. Nii et veetsime seal päris hea mitu tundi, laenutasime rannatoolid, sõime jäätis ja vedelesime seal nagu päris turistid. Kõige toredam siinse elu puhul ongi see, et võid ennast pooleks päevaks igasugustest kohustustest välja lülitada ja voila ongi lõunamaa reis. Peesitad kuskil rannas päikese käes või naudid sooje õhtuid kuskil rannaäärses kohvikus kokteili juues.

Ja nii see elu jooksebki nii kiiresti mööda, et ei saagi aru. Ma ei jõua talve ära oodata, sest siin on vähem töötunde ja rohkem aega reaalselt millelegi muule ka keskenduda kui tööle. Või no meie puhul siis pigem rohkem aega igasugusele siinsele paberimajandusele ja firma asutamisele jne mõelda. Samuti peaks ma tegelikult midagi ette võtma meie Eesti autoga, kuna teatavasti ei või üle poole aasta võõra numbrimärgiga riigis ringi lasta. Ma küll ei kujuta ette, kuidas nad seda kontrollivad, aga parem karta kui kahetseda. Ehk varsti on käes uus probleem – meil pole enam mitte millegagi sõita. Aga ma praegu üleliia sellele ei mõtle, sest manana.

Üldiselt ma siiski tänan Jeesust või kedaiganes/midaiganes, et me siia kolisime. Kuigi vahel on peal näriv koduigatus, on elu siin ikkagi hea. Õlu, vein, söök on odav ja pilvine ilm on kui maailmaime – mida veel elult tahta?

*Adios

Siberi Rahaboss

*PS! Ma siin ükskord jahusin teiste eeskujul mingisugusest enesekindluse teemast. Teate, kui Teil on vaja enesekindlust kasvatada ja Teil on sinised silmad, siis kolige lihtsalt lõunamaale. Teile hakkab komplimente uksest ja aknast sisse lendama.

PPS! Kui see eelmine nipp ka ei aita, siis kuhjake endale lihtsalt nii palju kohustusi nagu ma ja Teil ei ole isegi enam aega mõelda, et omg ma olen nii paks ja kole või võimetu. Lähete lihtsalt full survival mode-i, kus kõige olulisem on, et saaks piisavalt magada ja süüa ja muu lihtsalt enam ei huvita :D.

PPPS! Ma vist tegelikult olen lihtsalt nii ebadeep inimene, et ma ei mõista teiste inimeste enesekindluse probleeme. 😦

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s