50 points to Spain ehk Hispaania tervishoid on eestlaste omast ikka peajagu üle

Eile oli selline ütlemini nii et tore sündmusterohke valentipäev. Algas see nagu iga teinegi, ärkasin üles, sõin, vaatasin sarja ja läksin tööle, kus oleks pidanud veetma u 10 tundi seoes õhtuse sõbrapäeva üritusega. Lõppes see sellega, et sain esimest korda elus kiirabiautos sõita ja vedelikukotiga ringi kõndida. Ja veel Hispaanias ka. Igatahes kui tööle läksin, siis tundsin, et kuidagi imelik on olla ja pea käib ringi, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kunas mul on varemgi seoses ärevushäiretega sellised sümptomid avaldunud ja üldiselt kaob see ära, kui mõtted on mujal. Eile aga ei kadunud. Esimesed paar tundi tööl olid täitsa okeid, aga kui üritus algas ja pidin end vähe kiiremini liigutama hakkama ja asju tõstma, lõi ribide vahele terav torkiv valu nii et hingata oli raske ja liigutada ka. Ja see valu ei kadunud ka 20 minuti pärast ära. Enamuse ajast olin ma täiesti 100% kindel, et ma kujutan endale ette seda #ärevushäired, aga kui töökaaslane nägi, et ma kuidagi väga vaevaliselt ringi kõnnin, käskis ta mul maha istuda ja küsis mis viga. Eks ma siis ütlesin, et valus on, aga et küll üle läheb. Tema nii ei arvanud, arvas hoopis, et me peaks EMO-sse minema. Ma küll protseteerisin, sest kogemus Eestis ütleb, et EMO-sse on lubatud ainult siis minna, kui endal jala oled otsast ära lõiganud või tõesti surema hakkad, aga ta kinnitas, et nii oleks kõige parem teha ja parem karta kui kahetseda jne. Nojah, mis seal ikka, läksime kõige lähemasse arstipunkti. Arstipunktis registreerisin end ära, ütlesin lühidalt mis viga ja paluti ootama jääda nagu tavaliselt. Ootasime nii u 5 minutit, kui sain juba arsti jutule, kes kõik tavalised protseduurid nagu EKG ja vererõhu mõõtmine jne tegi. Mulle tundus, et kõik on okei ja lõpuks tuli välja ka nagu ma arvasin, et südame ja vererõhuga on kõik ok. Kuna sellest midagi erilist ei selgunud, otsustasid, et saadavad mind hoopis haiglasse ja kiirabiautoga, et teha vereproovid ja röntgen jms. Kohapeal neil seda võimalust ei olnud. Enne ühendati mind mingisuguse vedelikuga (ma arvan, et esimest korda elus), ma ehmatasin ära, sest mul polnud õrna aimugi, mis vedelik see on. Küsisin siis õelt, see ütles mulle surmtõsiselt, et Gin ja tonic otse verre. Ok, tegelikult oli see lihtsalt vesi vms et vältida vedelikupuudust. Standardprotseduur. Lamasin seal siis natuke ja juba saabus kiirabiauto koos kahe äärmiselt lõbusa kiirabiarstiga, kes mind siis Torrevieja haiglasse toimetasid. Tundus, et neil oli väga hea tuju. Ma arvan, et neil oli vist väga vähe tööd, et üldse auto kutsusti järgi. Nagu reaalselt, ma oleks samahästi ise võinud sõita haiglasse. Ma mõtlesin 1000x üldse öelda, et kuulge rahu, ma ei hakka surema ju, et küll üle läheb :D.

Igatahes, jõudsime siis kenasti haiglasse. Kiirabiarst arvas alguses, et ma olen Inglismaalt, sest ma purssisin seal hispaania keele vahele muidugi inglise keelt ka temaga rääkides, aga avaldasin, et olen hoopis Eestis. Ta tegi üllatunud näo pähe ja ütles, et pole kunagi ühegi eestlasega kohtunud, aga seal on vist jube külm jah. Ma kinnitasin, et on tõesti, ja palju lund ja jama. Ta arvas, et Hispaanias on ikka parem olla jah, et mõistlik on, et ma siin elan nüüd. 😀 Küsis mult seal autos igasuguseid küsimusi Eesti kohta ja tundus, et pigem on meil seal tore kokkusaamine, kui kiirabiga haiglasse toimetamine.

Ühesõnaga, haiglas tehti uuesti EKG jms, võeti vereproovid, tehti rasedustest ja röntgen. Tulemusi ootasin vast tunnike. Selle aja jooksul võisin voodis lamada ja oma tilguti otsas tsillida, kust siis juba paracetamooli tuli. See tegi olemise jube kordades paremaks ja arvasin, et oleks aeg kodu poole minna. Arstid nii ei arvanud, avastasid hoopis, et tegemist on ribidevahelise närvipõletikuga ja andsid mulle kolmanda koti mingit vedelikku põletikuvastase ravimiga. Kui kott tühjaks tilkus, andsid lõpuks loa koju ära minna. Enne andsid aga retsepti koos mingite ravimitega kaasa ja ütlesid, et 7 päeva pärast peaks arstile kontrolli minema uuesti. Vot nii. Koju sain umbes 1 ajal öösel, traumapunkti läksin kell 9. Nii et aega ikka läks, aga mulle tundus, et kordades vähem kui Eestis oleks läinud. Arvestades, et sinna hulka kuulus veel ka sõit haiglasse ja saja erineva protseduuri tegemine. Mitte üks arst ei olnud sellise olekuga, et “mida sa siit otsid”, kõik toimis ülimalt efektiivselt ja kiirelt. Kõik õed muretsesid, et kuidas ma ennast tunnen ja et kas mul on ikka mugav istuda, astuda, lamada. Arstid viskasid koos sinuga ja omavahel nalja ja ei jäänud muljet, et nad oleks erilises stressis pikkadest tööpäevadest ja hilistest öötundidest.

Nii et järjekordne hea põhjus, miks siin elada – arstid reaalselt hoolivad sinu tervisest, mitte ei näe sind kui järjekordset lisakohustust.

PS! Kuna mul endiselt haigekassakaarti ei ole siin, sest ma olen lihtsalt liiga loll ja laisk nii et ma kasutasin oma Euroopa ravikindlustuskaarti, mis mul veel viimast kuud vist kehtib. Maksma ma igatahes praegu midagi ei pidanud ja loodan, et ka tulevikus ei pea.

 

Hasta luego

Siberi Rahaboss

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s