Kuidas Siberi Rahaboss Alicantest Tartusse läks

Nonii, umbes kuu aega hiljem esialgsest planeeritust, sai lõpuks kodumaal ära käidud. Ja teate mis? Ikkagi lennukiga. Kolm on kohtuseadus nagu öeldakse ja pärast kahte ebaõnnestunud ja kahte luhtaläinud lennupiletit, ma kolmandal korral ikkagi nagu kord ja kohus lennukile jõudsin. Kui esialgsed piletid olid ümberistumisega Londonist otse Tallinasse, siis kolmandal korral ostsin pileti marsruudil Alicante-Helsinki. See tähendas siis veel seiklust Helsingi lennujaamast Tartusse. Oeh, kogu see päev oli niivõrd koomiline ja emotsionaalne. Kuna teatavasti kardan ma lendamist siin ilmas üldse kõige rohkem, siis jõin end Alicante lennujaamas kell 10 hommikul täis nagu tinavile, et üldse lennukisse jalga tõsta. Ma küll väitsin endale enesekindlalt, et ei ma ei vaja alkoholi ja et ma kavatsen olla calm as fuck, sest cmoon ma olin veetnud juba nädalaid arvestades, et ma nüüd lendan ja vaadanud ära mustmiljon youtube-i videot, kuidas ennast lennu ajal rahustada, aga tõde oli ikka see, et pärast turvaväravatest läbi minekut ma lihtsalt nutsin elu eest kuskil lennujaama kohvikus ja suutsin ainult mõelda, kuidas ma otsa tagasi pööran ja Eestisse ikkagi ei lähe. Õnneks suutsin niipalju mõistust ikkagi säilitada, et helistasin emale, kes kinnitas mulle, et kõik on korras ja nad nii väga ootavad mind kõik ja et ma pean tulema. See andis motivatsiooni juurde ja otsustasin lihtsalt end täis kaanida. Ma pole varem end enne lendu täis joonud, sest olen alati arvanud, et see teeb asja veel hullemaks. Päriselt ei tee. Kuna lend hilines, siis lõpuks olin ma ikkagi juba väga lõbusas tujus, kui aeg lennuki peale oli minna. Õhkutõus tegi küll jälle kainemaks ja vana hea paanikahoog tuli tagasi, kuid mul joppas taaskord, et minu kõrval istus üks väga tore random soomlane, kes ei pidanud paljuks mul kätt hoida ja täiesti suvalistel teemadel lobiseda terve see 4 tundi, mis ma oma piinakambris veetma pidin. Lennu aja tellisime mõlemad aga veini juurde ja rääkisime KÕIGEST. Ma suutsin end isegi mingi hetk täiesti lõdvaks lasta ja kuigi lausa 3x oli nii kõva turbulents, et kõik pidid omal kohal istuma ja rihmad kinni panema, siis seekord suutsin ma selle ajal ainult mõelda, et krt kuna see turbulents juba ükskord läbi saab, mul on niiiii suur pissihäda, et ma suren kui kohe WC-sid lahti ei tehta. Sest no teatavasti alkoholi joomine paneb põie kuidagi eriti aktiivselt tööle. Varem pole ma isegi suutnud kunagi lennu ajal WC-d külastada. Kui lennuk lõpuks maandus, nutsin ma jälle, kuid seekord kergendusest mitte paanilisest hirmust.

Koomiline oli muidugi see, et kuna ma kindel väga endas ei olnud, et ma ikkagi lõpuks jõuan sellele lennule, siis ei olnud mul esialgu Helsingis absoluutselt mitte mingit plaani, et mis siis nüüd edasi saab. Et noh kuidagi peaks ju Eestimaa pinna peale ka jõudma? Kogu selle olukorraga tegi veel eriti naljakaks see, et ma olin ju endale normaalselt veini alla kallanud ja ega ma kaine veel lennuki maandudes ei olnud. Mis seal ikka, kuidagi pidin juba edasi liikuma. Jalutasin siis kergelt tuikudes bussipeatusesse ja bussipeatuses ootas buss, mis sõitis edasi Helsingi kesklinna. Nii palju teadsin, et ma peaks bussiga kesklinna jõudma. Ajastus oli ideaalne, sest buss väljuski juba 5 minutit pärast. Edasi läks ka kõik nagu lepase reega – astusin bussist maha, kirjutasin sõbrannale, et mis nüüd edasi teha. Ta siis juhendas mind millise trammiga ja kuhu sadamasse ma sõitma pean. Kuigi trammipileti ostmine tundus alguses ületamatu ülesandena, sain ma sellega siiski hakkama ja juba 15 minutit pärast bussi kesklinna jõudmist, olin trammi peal, mis viis mind otse sadamaukse ette. Marssisin sadamasse sisse, maksin oma pileti eest, varasemalt olin juba helistanud Tallinkisse, et igaks juhuks laevapilet broneerida, passisin mõni aeg ja olingi laevas Tallinna poole teel. Nii lihtne see kõik oligi. Laevasõit muidugi enam eriti meeldiv ei olnud, sest vana hea pohmakas hakkas ligi hiilima :D. Tallinnas ootasid mind juba mu kallid vanemad, kes just Stingi kontserti olid nautinud ja kuskil kella poole 2ks öösel jõudsin juba koju.

Esimesed emotsioonid Eestis olid otseloomulikult, et krt nii külm on ja meri on valet värvi – hall ja tume. Õnneks ilmaga üldjuhul ikkagi vedas, sest parajasti oli Eestis kuumalaine tänu millele temperatuuri vahetus nii suur šokk ei olnud.

Eestis olemisest ja tagasilennust juba järgmine kord.

Praeguseks piisab.

Kuna pean juba augusti lõpus uuesti lendama, siis ootan väga Teie kommentaare ja nõuandeid lennuhirmuga toimetulemiseks. Nii et be my guest.

Siberi Rahaboss

 

 

Pildiotsingu fear of flying meme tulemus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s