Minu Eesti

Nagu eelmisest postitusest nähtus, jõudsingi lõpuks 12. juunil Eestisse. Kuigi terve need 2 nädalat oli imetabaselt soe, siis lennukist maha astudes tervitas ikkagi pilvine taevas ja külm põhjatuul. Kuid juba Tallinnasse jõudes, olid pilved kadunud ja õhutemperatuur üpris talutav. Ainus, mis morjendas, oli tumehall meri, mis justkui täiesti vale tundus.

Mis oli aga üllatavalt meeldiv – kella 11 paiku õhtul oli väljas nii valge. Ja kui ma lõpuks  Tartusse jõudsin, ei paistnud valgus ka keset ööd lõplikult kaduma. Olin unustanud, kui pikad on Eesti suveööd, jäi ju eelmine aasta Eesti suvi täielikult vahele. Kuigi Hispaanias on talvel päevad kõvasti pikemad kui Eestis, siis suviti läheb stabiilset 10-11 vahel täiesti kottpimedaks. Ja juhtub see nii kiiresti, et astudes poodi sisse oma viimaseid sisseoste tegema, on veel valge, kuid väljudes kottpime.

Ühesõnaga nautisin 2 nädalat valgeid, kuid minu jaoks natuke liiga jahedaid suveöid. Ka sääskede rohkuse poolest teeb Eesti Hispaaniale suurelt silmad ette. Kui kaasmaalased suutsid inimese kombel jaaniõhtut veeta, siis minu jaoks oli see üks lõputu võitlus sääsekarjadega. Ma ei tea, kas ma olin lihtsalt sääskede eksistentsi unustanud või olid nad just minu vere peale eriti maiad.

Mis siis veel? Ma ei hakka jälle stereotüüpse näitena tooma, et eestlased on nii mornid ja depressiivsed. Selliseid inimesi ma oma reisi jooksul ei kohanudki või siis lihtsalt ei pannud tähele, kuna ma olen ise õppinud kõvasti rõõmsameelsem olema ja mitte laskma ennast teiste emotsioonitutest nägudest häirida. Pealegi olid mu päevad nagunii täidetud ainult kontori vahet sõitmise, parimate sõbrannade ja sõpradega kohtumise ning perekonnaga aja veetmisega.

Tähistatud sai jaanipäeva lausa kahekordselt, öösel sai Tartu kesklinnas koperdatud, Tartu laulupeol pealtvaatajana osaletud, kohvitatud kõikide oluliste inimestega ja kohtutud ka nendega, kellega poleks arvanudki, et neid üldse huvitab, mis ma teen või ei tee. Mainimist väärt on RP9 restoran ja Circle K bataadifriikad. Üleüldse olid toidud väljas süües ja vanemate kodus kuidagi nii head. Plaanisin ka blogiauhindadelt läbi hüpata, aga seekord jäi siiski käimata, sest ma ei viitsinud ühte oma väärtusliku päeva Tallinnas käimise peale raisata. Ehk järka aasta jõuab.

Tartu laulupidu oli üllatavalt mõnus. Ma olen peaaegu kõikidel Tallinna laulu-ja tantsupidudel, mis minu eluajal toimunud, osalenud kas tantsides või lauldes või mõlemat tehes ja seega Tartu oma alati liiga väikeseks pidanud, kuid seekord jäin väga rahule. Vaatasin televiisorist suurt pidu ka, kuid olin rahul, et käisin just Tartu omal. Tartu omal olid paremad laulud ja kõvasti vähem tunglemist ja ruumi istuda. Vale oleks väita, et ma ei poetanud ühtegi pisarat Tartu laulupeo lõppedes, kui tuli esitusele minu isiklik lemmik isamaaline lugu “Isamaa ilu hoieldes”.

Eriliselt meeldiv oli ka istuda õhtul emajõeäärsetes välikohvikutes, nautida head seltskonda ja kohvi. Head kohvi naudin ma nagunii igal pool, olenemata asukohast. Nautisin just oma kodurõdul kell 10 õhtul kohvi (suur viga).

Erksamate mälestuste alla võiks lugeda veel kohalikku külajaanituld. Tegelikult ma ei oskagi kuidagi sellesse suhtuda. Nägin nii palju tuttavaid nägusid oma kodukülast, kellega mul ei ole absoluutselt mitte midagi enam ühist. Ega muidugi ajal mil ma aktiivset külaelu elasin, tundus mulle, et ainuke ühisosa ülejäänud külarahvaga, oli rohke alkoholi tarbimine. Paistab, et päris paljud on ka sellesse samasse ajajärku kinni jäänud. Otseloomulikult mitte kõik, aga ühist pole mul nende inimestega ikkagi midagi. Nii palju aega on lihtsalt möödunud, et ei olegi millestki enam rääkida. Ka “kuidas läheb” tundub veider küsimus, kui kohe üldse teise eluga enam kursis ei ole. Ei ole minust ka enam erilist viinavõtjat tänu millele ehk omavaheline suhtlus paremini edenenud oleks. Kuigi ma nii vapralt ühe pooliku pitsi viina endale alla kallasin nii huvi pärast, jäi see paraku viimaseks. Külapeolt ei puudunud otseloomulikult üks ehtne külakaklus, mille üksikasjad mulle kahjuks (õnneks?) teadmata jäid. Kuuldavasti oli mingil hetkel kohal käinud nii kiirabi, kui politsei, aga selleks hetkeks magasin ma juba ammu kodus õndsat und.

Kodusel jaanipäeval suutsin ära rääkida oma vanaema, et ta minuga kaasa lendaks ja puhkusele tuleks, nii et tagasilennul olid vanaema ja mu väikeõde need vaesed inimesed, kes mind lennukis taluma pidid. Tagasi lendasime kusjuures Finnairiga, mille lennuk oli nii mugav, suur, värske välimusega, vaikne ja rohke jalaruumiga, kuid mingil minule teadmata põhjusel tekitas see minus veel eriti palju paanikat. Terve lend oli nii sujuv ja turbulentsitu, et ma suutsin oma peas kedrata ainult mõtet “vaikus enne tormi”. Aga oh üllatust, praegu kirjutan postitust kodust oma voodist, nii et järelikult jäin ikkagi ellu. Tagasi jōudsin kell 2 öösel ja lennukist välja astudes tervitas mind mõnus troopiline niiske ja soe õhk. Kui hea oli olla tagasi.

Vot nii

Adios, amigos

Siberi Rahaboss

2 kommentaari “Minu Eesti

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s